Birgitta Klooster

Aga Pirita see on mitte ainult Botaanikaaed. Piritas asub üks vanemaid ja ilusamaid kloostereid Tallinnas – Pirita klooster.
Klooster rajati grupi Tallinna kaupmeeste poolt 1407. a. Kloostri nimipühakuks oli Püha Birgitta (1303 – 1373), kelle nimest on välja kujunenud eestikeelne kohanimi Pirita. Kirik valmis 1436, ta oli 3-löövine 6 traveega kodakirik ning suurim Põhja-Eestis. Vahevõre jaotas kiriku läänepoolseks rahvakirikuks ja idapoolseks vaimulikele mõeldud kooriosaks. Kiriku põhjaküljel oli siseõue ja ristikäiguga klausuur 60 nunnale, lõunas klausuur 26 munkpreestrile. Kiriku kõrval oli nunnade ristikäik 2-korruseline ja läks omapäraselt läbi kiriku tugipiilarite. Ristikäigu 22 korruselt pääsesid nunnad kirikusse nunnaderõdule. Liivi sõja algul klooster põles ning purustati lõplikult Vene vägede poolt 1577. Sestpeale on ta varemeis ning oli pikka aega kivimurraks kohalikule rahvale. Tänapäeval on kloostri müürid konserveeritud varemetepargiks ning külastajatele avatud, siin toimub suviti konserte ja etendusi. Ikka veel mõjuvad suurejooneliselt kiriku 35 m kõrgune lääneviil oma hilisgootlike petikutega ning võimsate tugipiilaritega välisseinad. 1994a a. rajasid Roomast saabunud birgitiini nunnad vana kloostri varemete kõrvale uue Püha Birgitta kloostri, mis õnnistati sisse 2001. a.

Botaanikaaed

Pirita vaatamisväärsustest on laiemasse huviorbiiti sattunud siiani peamiselt Pirita klooster, aga huvitavat leidub siin palju rohkem. Arhitektuurselt on paeluvad olümpiaehitused, suvilad, moodsad villad. Kõrvale ei saa jätta liigutavalt kauneid paiku, nagu Pirita jõe kaldad, männimets ja mererand. Pirital on elanud mitmeid Eesti kultuurilukku läinud markantseid persoone.
Kõigepealt tahaksin rääkida Tallinna Botaanikaaiast. Kloostrimetsa tee 52 paiknev botaanikaaed asutati 1961. aastal ning see tegutses nõukogude ajal Teaduste Akadeemia alluvuses. Ajavahemikus 1995 – 2002 sai botaanikaaiast Tallinna munitsipaalasutus ning valdavaks tegevussuunaks loodusharidustöö. 2002. aastal korraldati see taas ümber teadus- ja arenduaasutuseks.
Pirita jõeoru maastikukaitsealal paikneva botaanikaaia üldpindala on 110 ha, millest on kollektsioonidele, ekspositsioonidele ja rajatiste all umbes 77 ha. 1970a aastal avati külastajatele avamaa- ja 1971. aastal kasvuhoonekollektsioonid. 1973 – 1994 tegutses botaanikaaia juures iseseisva asutusena Iru puukool, kus tegeleti uurimistulemuste rakendamisega aianduses ja haljastuses.
Botaanikaaias on orhideede püsiekspositsioon ning lähitroopika- ja troopikataimede kasvuhooned. 1999. aastal valmis arhitektuuribüroo Künnapu ja Padrik koostatud projekti järgi 20 meetri kõrgune palmimaja.
Looduse õpperajal on võimalik tundma õppida metsa- ja niidukooslusi. Botaanikaaial on suur erialane raamatukogu ja herbaarium liigi 80 000 eksponaadiga.
Botaanikaaed korraldab konverentse, loenguid, näitusi ning avaldab mitmesuguseid erialaseid trükiseid.

"Russalka"

Enne lauluväljakule jõudmist silmame mereäärse tänava ääres veel ilusat mälestussammast, mis kannab „Russalka“ nime. Graniitsoklil seisev kaunis inglikuju osutab õigeusu ristiga koha suunas, kus Vene soomuslaev „Russalka“ 1893.a. tormis uppus. Kahjuks ei jäänud see õnnetus viimaseks tragöödiaks Läänemerel. „Russalka“ mälestussamba autor on nimekas eesti skulptor Amandus Adamson (1855 – 1929), kes avas kuju 1902.a aastal.

Lauluväljak

Mere ääres, osalt kõrgel paekivikaldal Kadrioru ja Pirita vahel, asub laulupidude tohutu merikarbikujuline lava. Lauluväljak on kõigi eestlaste jaoks väga eriline paik. Laulupeod, mida siin iga 5 aasta tagant peetakse, on saanud eesti rahva jaoks tähtsaimaks sündmusteks. Laululavale mahub ca 30 000 lauljat ja kes on kord olnud ca 250 000 inimesest koosneva publiku seas, ei unusta seda elamust. Laulupidude traditsioon pärineb aastast 1869, mil Tartus peeti esimene üldlaulupidu. Sestpeale on laulupeod toimunud enam-vähem iga 5 aasta tagant, kusjuures igast laulupeost võtavad osa nii professionaalsed kui asjaarmastajate koorid kogu Eestist. Kõige ilusam kõige ürituse juures on aga see, et kõik lauljad kannavad oma kodukandi kirevaid rahvarõivaid. Eriline on see, et viimastel aastatel, pärast iseseisvuse taastamist, saavad pidudel osaleda eesti koorid kogu maailmast ning seega saab peost osa eesti rahvas üle maailma.
Laulupidudega paralleelselt toimuvad spordistaadionil alati ka suured tantsupeod värviküllastes kostüümides.
Laulupidude kõrval kasutatakse lava ka teisteks suurteks vabaõhukontsertideks või –üritusteks, olgu need siis rahvusvahelised rock-kontserdid või Michael Jacksoni suurejooneline esinemine 1997. a. suvel.

Kadrioru Loss

Kauneim barokkstiilis ehitis Eestis, mille laskis püstitada Vene tsaar Peeter I oma perekonnale suveresidentsiks ning mis on saanud nime tsaarinna Katariina I järgi nagu ka ümbritsev park. Lossi ja pargi kavandas 1718 itaallane Niccolo Micchetti (1675 – 1743). Lossi keskteljel asub esinduslik vestibüül ja selle kohal läbi kahe korruse ulatuv pidusaal. Saali kaunistab rikkalik stukkdekoor. Suur laemaal kujutab stseeni Ovidiuse „Metamorfoosidest“, millel jahijumalanna Diana muudab hirveks jahimees Actaeoni, kes on sattunud teda nägema koos nümfidega suplemas. Maali autoriks on kunstnik Londicer noorem Tallinnaast. Lossi arhitektuur on säilinud algkujul, v.a. tagaküljel, kuhu ehitati 1930. aastatel banketisaal endise paraadõue asemele. Lossi läheduses oli park korrapärases prantsuse stiilis, kaugemal aga vaba planeeringuga.

Vabaõhumuuseum

Aga Tallinn ei ole ainult Vanalinn. Õismäe lähedal on kõige tuntumaid osa, kus näidatakse vanu eestlaste elu ja see on Vabaõhumuuseum.

Ümber Kopli lahe viib tee edasi Õismäe elamurajooni ning mööda randa Rocca al Mare vabaõhumuuseumi. Üle 70 talurahvaarhitektuuri näite kogu Eestist – Rahvakalendri tähtpäevade tähistamine – Käsitöölaadad, talupäevad jms.
Vabaõhumuuseumis võib näha ka rehielamuid, mis on kõige omapärasemad ja puhtalt eestilikud ehitused. See ehitustüüp, mis oli kasutusel u.1000 aastat, arenes välja seetõttu, et meie kliimas vajasid põllult koristatud viljavihud enne peksmist veel eelnevat kuivatamist. Seda tihti kuumaks köetud elutoas kõrge lae all olevatel lattidel. Kuivanud vili visati väikese ukse kaudu rehe alla, kus seda peksti käsitsi. Teisel pool rehetuba võis olla veel 1-2 kütmata kambrit, mida kasutati suvel. Pärast seda, kui 19. saj. lõpul tuli kasutusele rehepeksumasin, rehielamuid enam ei ehitatud. Külades võib neid veel kohata, kuid enamasti on nad ümber ehitatud.

Raeapteek

Raeapteek on üks vanemaid apteeke Eestis ja minu jaoks oli väga huvitav uurida midagi uut selle kohta.

Keskaegsete linnade südameks oli harilikult ikka turuplats, mille ümber hakati rajama ühiskondlikke hooneid, nii ka Tallinnas, kui Raekoja platsi mainitakse ürikutes linna turukohana esimest korda 1313. a. Vastandina alumisele ehk Vanale turule, mis asub Vene ja Viru tänava alguses, on Raekoja platsi nimetatud Uueks turuks, hiljem ka Saksa, Suureks ja Rootsi turuks. Praegune nimi kinnitati ametlikult alles 1923. a. Viimane turupäev oli Raekoja platsil 18. oktoobril 1896. aastal, 19. oktoobril oli esimene turupäev aga Uuel turul praeguse „Estonia“ teatri ja Viru väljaku vahelisel ajal.
Raeapteeki kohta on esimesi kirjalikke andmeid aastast 1422, aga tõenäoliselt müüdi seal ravimeid juba varem. Mitmesaja-aastaste asjade vanust on raske tunnetada, sest pole sobivat mõõdupuud. Ehk aitab meid võrdlus, et juba 70 aastat enne seda, kui Kolumbus Ameerika avastas, oli Tallinnas olemas apteek, kus linnarahvale rohtusid müüdi, ja see apteek töötab ka praegu, sedapuhku muuseum-apteegina. Esimeseks apteekriks peetakse arst Johann Molnerit. Peale ravimite müüdi raeapteegis maiustusi, veini, paberit, riiet, püssirohtu, haavleid, vaha, vürtse ja muud kaupa.

Paks Margareeta

Suur Rannavärav oma võimsa külgtorni Paksu Margareetaga on Tallinna vanalinna sadamapoolse osa üks iseloomulikumaid vaatamisväärsusi. Algne värav rajati Pika tänava otsa juba 124.saj keskel, kuid järk-järgult ehitati kindlustusi tugevamaks ning peavärava ette tekkis eesvärav. Aastatel 1518-1529 ehitati eesvärav põhjalikult ümber – lisaks saledale valvetornile püstitati ka tüse, 25 m läbimõõduga suurtükitorn, mida alates 18. sajandist hakati kutsuma Paksuks Margareetaks. Torni seinte paksus on all 4,4-6,5 m, ülespoole aga kahaneb see astmeliselt. Kahte väravatorni ühendava käigu merepoolsele välisseinale on müüritud hilisgooti stiilis Tallinna linna väike raidvapp, Gert Koningki töö aastast 1535.
Tänapäeval asuvad Paksus Margareetas Eesti Meremuuseumi ekspositsiooniruumid. Muuseumi katusele on rajatud vaateplatvorm, kust avanevad ootamatud vaated vanalinnale. Osalt torni ees Suuri Rannavärava mäel ja osalt Margareeta aias paikneb mälestusmärk 28.septembril 1994 hukkunud parvlaeva „Estonia“ ohvritele. Meremuuseumi eksponaat on ka 1914. aastal Stettinis ehitatud aurik-jäälõhkuja „Suur Tõll“, mis seisab Tallinna reisisadama Admiraliteedi basseinis.

Pikk Hermann

Üks tuntumaid vaatamisväärsusi Tallinnas on Pikk Hermann. Kõik turistid külastavad ja nautivad seda. Seepärast ma tahaksin räägida sellest.

Vana Tallinna keskel seisab võimas 14.sajandist pärinev kindlusetorn, mida traditsiooniliselt nimetatakse Pikaks Hermanniks. Pika Hermanni torn ei ole mitte ainult linna sümboliks, vaid on saanud ka kogu Eesti riigi sümboliks: kes on riigis võimul, selle lipp lehvib Pika Hermanni tornis. Täna, 50-aastase pausi järel, lehvib Pika Hermanni tornis taas eestlaste sinimustvalge riigi- ja rahvuslipp.
Nagu kogu vanalinn, nii koosneb ka Toompea kahest osast: väikesest kindlusest ja suurest kindlusest. Väike kindlus on tegelik Toompea loss, rajatud Mõõgavendade Ordu poolt 13.sajandi algul. Hiljem on küll iga uus siia kolinud võim seda omalt poolt täiendanud ja ümber ehitanud. Suur kindlus on kogu ülejäänud Toompea. Kunagisest ordulinnusest on tänaseks säilinud veel kolm nurgatorni: võimas Pikk Hermann ja Pilstickeri ning Landskrone tornid.

Viru tänav.

Tallinn ei ole mitte ainult riigi pealinn ja suurim linn Eestis, samuti riigi kultuurimetropol. Teatrid, muuseumid, kontserdisaalid, galeriid, restoraanid, antiigipoed ja palju veel, mis Tallinnas on pakkuda. Ja seepärast, et uurida Tallinna, esimeseks ma olen valinud Viru Tänava.

Paljude külaliste jaoks on esimeseks märgiks vanalinna saabumisest Viru värav. Säilinud on küll ainult Viru eesvärava külgtornid, kust linnamüürini jääb veel peaaegu 40 meetrit. Endiste linnakindlustustuse osa on ka küngas, Viruväravamägi ehk Musumägi, mis jääb linnamüürist veelgi kaugemale.

Viru tänav on vanalinna peamine äritänav. Siin on 19.saj II poolel ja 20.saj algul palju ehitatud ning seetõttu on keskajast säilinut vähe. Mõni hoone on renoveeritud või püstitatud siia üsna hiljuti – De la Gardie avati alles aastal 2000. Teises otsas suubub Viru tänav Vanale turule, kust on vaid mõni samm Raekoja platsini. De la Gardie kaubamaja juures ületab Viru tänava Müürivahe tänav, kus otse linnamüüri ääres tegutseb vilgas villaturg. Kaugemal sukeldub külaline suveniiripoekeste ja restoranidega ääristatud vanalinna tänavate rägasse.

Piirkonna valik

Tere,

Mina olen valinud Harjumaa piirkonna seepärast, et olen pärit Tallinnast ja seal on palju vaatamisväärsusi.

Lugupidamisega,
Ksenia.