Aga Pirita see on mitte ainult Botaanikaaed. Piritas asub üks vanemaid ja ilusamaid kloostereid Tallinnas – Pirita klooster.
Klooster rajati grupi Tallinna kaupmeeste poolt 1407. a. Kloostri nimipühakuks oli Püha Birgitta (1303 – 1373), kelle nimest on välja kujunenud eestikeelne kohanimi Pirita. Kirik valmis 1436, ta oli 3-löövine 6 traveega kodakirik ning suurim Põhja-Eestis. Vahevõre jaotas kiriku läänepoolseks rahvakirikuks ja idapoolseks vaimulikele mõeldud kooriosaks. Kiriku põhjaküljel oli siseõue ja ristikäiguga klausuur 60 nunnale, lõunas klausuur 26 munkpreestrile. Kiriku kõrval oli nunnade ristikäik 2-korruseline ja läks omapäraselt läbi kiriku tugipiilarite. Ristikäigu 22 korruselt pääsesid nunnad kirikusse nunnaderõdule. Liivi sõja algul klooster põles ning purustati lõplikult Vene vägede poolt 1577. Sestpeale on ta varemeis ning oli pikka aega kivimurraks kohalikule rahvale. Tänapäeval on kloostri müürid konserveeritud varemetepargiks ning külastajatele avatud, siin toimub suviti konserte ja etendusi. Ikka veel mõjuvad suurejooneliselt kiriku 35 m kõrgune lääneviil oma hilisgootlike petikutega ning võimsate tugipiilaritega välisseinad. 1994a a. rajasid Roomast saabunud birgitiini nunnad vana kloostri varemete kõrvale uue Püha Birgitta kloostri, mis õnnistati sisse 2001. a.
Sunday, May 24, 2009
Botaanikaaed
Pirita vaatamisväärsustest on laiemasse huviorbiiti sattunud siiani peamiselt Pirita klooster, aga huvitavat leidub siin palju rohkem. Arhitektuurselt on paeluvad olümpiaehitused, suvilad, moodsad villad. Kõrvale ei saa jätta liigutavalt kauneid paiku, nagu Pirita jõe kaldad, männimets ja mererand. Pirital on elanud mitmeid Eesti kultuurilukku läinud markantseid persoone.
Kõigepealt tahaksin rääkida Tallinna Botaanikaaiast. Kloostrimetsa tee 52 paiknev botaanikaaed asutati 1961. aastal ning see tegutses nõukogude ajal Teaduste Akadeemia alluvuses. Ajavahemikus 1995 – 2002 sai botaanikaaiast Tallinna munitsipaalasutus ning valdavaks tegevussuunaks loodusharidustöö. 2002. aastal korraldati see taas ümber teadus- ja arenduaasutuseks.
Pirita jõeoru maastikukaitsealal paikneva botaanikaaia üldpindala on 110 ha, millest on kollektsioonidele, ekspositsioonidele ja rajatiste all umbes 77 ha. 1970a aastal avati külastajatele avamaa- ja 1971. aastal kasvuhoonekollektsioonid. 1973 – 1994 tegutses botaanikaaia juures iseseisva asutusena Iru puukool, kus tegeleti uurimistulemuste rakendamisega aianduses ja haljastuses.
Botaanikaaias on orhideede püsiekspositsioon ning lähitroopika- ja troopikataimede kasvuhooned. 1999. aastal valmis arhitektuuribüroo Künnapu ja Padrik koostatud projekti järgi 20 meetri kõrgune palmimaja.
Looduse õpperajal on võimalik tundma õppida metsa- ja niidukooslusi. Botaanikaaial on suur erialane raamatukogu ja herbaarium liigi 80 000 eksponaadiga.
Botaanikaaed korraldab konverentse, loenguid, näitusi ning avaldab mitmesuguseid erialaseid trükiseid.
Kõigepealt tahaksin rääkida Tallinna Botaanikaaiast. Kloostrimetsa tee 52 paiknev botaanikaaed asutati 1961. aastal ning see tegutses nõukogude ajal Teaduste Akadeemia alluvuses. Ajavahemikus 1995 – 2002 sai botaanikaaiast Tallinna munitsipaalasutus ning valdavaks tegevussuunaks loodusharidustöö. 2002. aastal korraldati see taas ümber teadus- ja arenduaasutuseks.
Pirita jõeoru maastikukaitsealal paikneva botaanikaaia üldpindala on 110 ha, millest on kollektsioonidele, ekspositsioonidele ja rajatiste all umbes 77 ha. 1970a aastal avati külastajatele avamaa- ja 1971. aastal kasvuhoonekollektsioonid. 1973 – 1994 tegutses botaanikaaia juures iseseisva asutusena Iru puukool, kus tegeleti uurimistulemuste rakendamisega aianduses ja haljastuses.
Botaanikaaias on orhideede püsiekspositsioon ning lähitroopika- ja troopikataimede kasvuhooned. 1999. aastal valmis arhitektuuribüroo Künnapu ja Padrik koostatud projekti järgi 20 meetri kõrgune palmimaja.
Looduse õpperajal on võimalik tundma õppida metsa- ja niidukooslusi. Botaanikaaial on suur erialane raamatukogu ja herbaarium liigi 80 000 eksponaadiga.
Botaanikaaed korraldab konverentse, loenguid, näitusi ning avaldab mitmesuguseid erialaseid trükiseid.
"Russalka"
Enne lauluväljakule jõudmist silmame mereäärse tänava ääres veel ilusat mälestussammast, mis kannab „Russalka“ nime. Graniitsoklil seisev kaunis inglikuju osutab õigeusu ristiga koha suunas, kus Vene soomuslaev „Russalka“ 1893.a. tormis uppus. Kahjuks ei jäänud see õnnetus viimaseks tragöödiaks Läänemerel. „Russalka“ mälestussamba autor on nimekas eesti skulptor Amandus Adamson (1855 – 1929), kes avas kuju 1902.a aastal.
Lauluväljak
Mere ääres, osalt kõrgel paekivikaldal Kadrioru ja Pirita vahel, asub laulupidude tohutu merikarbikujuline lava. Lauluväljak on kõigi eestlaste jaoks väga eriline paik. Laulupeod, mida siin iga 5 aasta tagant peetakse, on saanud eesti rahva jaoks tähtsaimaks sündmusteks. Laululavale mahub ca 30 000 lauljat ja kes on kord olnud ca 250 000 inimesest koosneva publiku seas, ei unusta seda elamust. Laulupidude traditsioon pärineb aastast 1869, mil Tartus peeti esimene üldlaulupidu. Sestpeale on laulupeod toimunud enam-vähem iga 5 aasta tagant, kusjuures igast laulupeost võtavad osa nii professionaalsed kui asjaarmastajate koorid kogu Eestist. Kõige ilusam kõige ürituse juures on aga see, et kõik lauljad kannavad oma kodukandi kirevaid rahvarõivaid. Eriline on see, et viimastel aastatel, pärast iseseisvuse taastamist, saavad pidudel osaleda eesti koorid kogu maailmast ning seega saab peost osa eesti rahvas üle maailma.
Laulupidudega paralleelselt toimuvad spordistaadionil alati ka suured tantsupeod värviküllastes kostüümides.
Laulupidude kõrval kasutatakse lava ka teisteks suurteks vabaõhukontsertideks või –üritusteks, olgu need siis rahvusvahelised rock-kontserdid või Michael Jacksoni suurejooneline esinemine 1997. a. suvel.
Laulupidudega paralleelselt toimuvad spordistaadionil alati ka suured tantsupeod värviküllastes kostüümides.
Laulupidude kõrval kasutatakse lava ka teisteks suurteks vabaõhukontsertideks või –üritusteks, olgu need siis rahvusvahelised rock-kontserdid või Michael Jacksoni suurejooneline esinemine 1997. a. suvel.
Kadrioru Loss
Kauneim barokkstiilis ehitis Eestis, mille laskis püstitada Vene tsaar Peeter I oma perekonnale suveresidentsiks ning mis on saanud nime tsaarinna Katariina I järgi nagu ka ümbritsev park. Lossi ja pargi kavandas 1718 itaallane Niccolo Micchetti (1675 – 1743). Lossi keskteljel asub esinduslik vestibüül ja selle kohal läbi kahe korruse ulatuv pidusaal. Saali kaunistab rikkalik stukkdekoor. Suur laemaal kujutab stseeni Ovidiuse „Metamorfoosidest“, millel jahijumalanna Diana muudab hirveks jahimees Actaeoni, kes on sattunud teda nägema koos nümfidega suplemas. Maali autoriks on kunstnik Londicer noorem Tallinnaast. Lossi arhitektuur on säilinud algkujul, v.a. tagaküljel, kuhu ehitati 1930. aastatel banketisaal endise paraadõue asemele. Lossi läheduses oli park korrapärases prantsuse stiilis, kaugemal aga vaba planeeringuga.
Vabaõhumuuseum
Aga Tallinn ei ole ainult Vanalinn. Õismäe lähedal on kõige tuntumaid osa, kus näidatakse vanu eestlaste elu ja see on Vabaõhumuuseum.
Ümber Kopli lahe viib tee edasi Õismäe elamurajooni ning mööda randa Rocca al Mare vabaõhumuuseumi. Üle 70 talurahvaarhitektuuri näite kogu Eestist – Rahvakalendri tähtpäevade tähistamine – Käsitöölaadad, talupäevad jms.
Vabaõhumuuseumis võib näha ka rehielamuid, mis on kõige omapärasemad ja puhtalt eestilikud ehitused. See ehitustüüp, mis oli kasutusel u.1000 aastat, arenes välja seetõttu, et meie kliimas vajasid põllult koristatud viljavihud enne peksmist veel eelnevat kuivatamist. Seda tihti kuumaks köetud elutoas kõrge lae all olevatel lattidel. Kuivanud vili visati väikese ukse kaudu rehe alla, kus seda peksti käsitsi. Teisel pool rehetuba võis olla veel 1-2 kütmata kambrit, mida kasutati suvel. Pärast seda, kui 19. saj. lõpul tuli kasutusele rehepeksumasin, rehielamuid enam ei ehitatud. Külades võib neid veel kohata, kuid enamasti on nad ümber ehitatud.
Ümber Kopli lahe viib tee edasi Õismäe elamurajooni ning mööda randa Rocca al Mare vabaõhumuuseumi. Üle 70 talurahvaarhitektuuri näite kogu Eestist – Rahvakalendri tähtpäevade tähistamine – Käsitöölaadad, talupäevad jms.
Vabaõhumuuseumis võib näha ka rehielamuid, mis on kõige omapärasemad ja puhtalt eestilikud ehitused. See ehitustüüp, mis oli kasutusel u.1000 aastat, arenes välja seetõttu, et meie kliimas vajasid põllult koristatud viljavihud enne peksmist veel eelnevat kuivatamist. Seda tihti kuumaks köetud elutoas kõrge lae all olevatel lattidel. Kuivanud vili visati väikese ukse kaudu rehe alla, kus seda peksti käsitsi. Teisel pool rehetuba võis olla veel 1-2 kütmata kambrit, mida kasutati suvel. Pärast seda, kui 19. saj. lõpul tuli kasutusele rehepeksumasin, rehielamuid enam ei ehitatud. Külades võib neid veel kohata, kuid enamasti on nad ümber ehitatud.
Raeapteek
Raeapteek on üks vanemaid apteeke Eestis ja minu jaoks oli väga huvitav uurida midagi uut selle kohta.
Keskaegsete linnade südameks oli harilikult ikka turuplats, mille ümber hakati rajama ühiskondlikke hooneid, nii ka Tallinnas, kui Raekoja platsi mainitakse ürikutes linna turukohana esimest korda 1313. a. Vastandina alumisele ehk Vanale turule, mis asub Vene ja Viru tänava alguses, on Raekoja platsi nimetatud Uueks turuks, hiljem ka Saksa, Suureks ja Rootsi turuks. Praegune nimi kinnitati ametlikult alles 1923. a. Viimane turupäev oli Raekoja platsil 18. oktoobril 1896. aastal, 19. oktoobril oli esimene turupäev aga Uuel turul praeguse „Estonia“ teatri ja Viru väljaku vahelisel ajal.
Raeapteeki kohta on esimesi kirjalikke andmeid aastast 1422, aga tõenäoliselt müüdi seal ravimeid juba varem. Mitmesaja-aastaste asjade vanust on raske tunnetada, sest pole sobivat mõõdupuud. Ehk aitab meid võrdlus, et juba 70 aastat enne seda, kui Kolumbus Ameerika avastas, oli Tallinnas olemas apteek, kus linnarahvale rohtusid müüdi, ja see apteek töötab ka praegu, sedapuhku muuseum-apteegina. Esimeseks apteekriks peetakse arst Johann Molnerit. Peale ravimite müüdi raeapteegis maiustusi, veini, paberit, riiet, püssirohtu, haavleid, vaha, vürtse ja muud kaupa.
Keskaegsete linnade südameks oli harilikult ikka turuplats, mille ümber hakati rajama ühiskondlikke hooneid, nii ka Tallinnas, kui Raekoja platsi mainitakse ürikutes linna turukohana esimest korda 1313. a. Vastandina alumisele ehk Vanale turule, mis asub Vene ja Viru tänava alguses, on Raekoja platsi nimetatud Uueks turuks, hiljem ka Saksa, Suureks ja Rootsi turuks. Praegune nimi kinnitati ametlikult alles 1923. a. Viimane turupäev oli Raekoja platsil 18. oktoobril 1896. aastal, 19. oktoobril oli esimene turupäev aga Uuel turul praeguse „Estonia“ teatri ja Viru väljaku vahelisel ajal.
Raeapteeki kohta on esimesi kirjalikke andmeid aastast 1422, aga tõenäoliselt müüdi seal ravimeid juba varem. Mitmesaja-aastaste asjade vanust on raske tunnetada, sest pole sobivat mõõdupuud. Ehk aitab meid võrdlus, et juba 70 aastat enne seda, kui Kolumbus Ameerika avastas, oli Tallinnas olemas apteek, kus linnarahvale rohtusid müüdi, ja see apteek töötab ka praegu, sedapuhku muuseum-apteegina. Esimeseks apteekriks peetakse arst Johann Molnerit. Peale ravimite müüdi raeapteegis maiustusi, veini, paberit, riiet, püssirohtu, haavleid, vaha, vürtse ja muud kaupa.
Subscribe to:
Posts (Atom)
